Mida peaksime teadma väikeste lindude talvisest lisatoitmisest?

Tihti arutletakse selle üle, kas lindude talvist toitmist on üldse vaja? Kas teeme sellega loodusele karuteene või hoopis päästame paljusid isendeid nälja tõttu hukkumast? Et asjasse selgust tuua, tasub lugeda Eesti Ornitoloogiühingu nõuandeid sel teemal.

Mõnel pool maailmas on lisatoitmine muutunud populaarseks esmajoones seetõttu, et lihtsalt põnevaid vabalt elavaid linde oma maja lähistel hoida. Meie laiuskraadil on aga lisatoitmine tõesti oluline, mõne liigi jaoks karmimal talvel isegi elu ja surma küsimus. Maailma linnumehed on asja spetsiaalselt uurinud ja leidnud, et isegi väikese toiduvaru igapäevane juurdeandmine tõstab väikeste lindude ellujäämisprotsenti isegi kahekordselt!

Eriti vajalik on lindude järjekindel toitmine lumerohketel pakaselistel talvedel, aga samuti sulade järel, mil puud kattuvad jääga. Lindude toitmist tuleks teglikult alustada juba hilissügisel, et kätte poleks jõudnud juba täielik näljaaeg. Siis ei pruugi enamik linde söögiplatse enam üles leida ja võivad hukkuda. Aga kui teil pole veel lindude söögimaja üles seatud, siis tehke seda siiski – ees on pikk talv ja nii võite päästa veel paljude lindude elu. Lisaks on lindude toimetamist toidumajas tore jälgida ja see annab mõnusa tunde, et oleme midagi head kellegi jaoks teinud.

Linde on mõistlik toita just spetsiaalses toidumajas või -laual, mitte raputada toitu lihtsalt aknalauale. Esiteks võivad linnud toidu pärast tungeldes vastu akent lennata ja endale viga teha. Teiseks - toit ei jää igavesti linnu kõhtu - aknalaud muutub inetuks ja see võib saada ka lindude seas haiguste levitajaks. Vineerpõhjaga toidumaja on ka hoopis lihtsam puhtana hoida kui plekist, võib-olla ka lume ja jääga kaetud aknalauda.

Toidulaud võiks olla ülevalt kaitstud katusega ja külgedelt väikeste äärtega, et tuul ja tuisk ei saaks toitu ära puhuda. Toidumaja sobiv kõrgus on 2 - 2,3 meetrit maapinnast ja asukoht hoonest võiks olla vähemalt kümne meetri kaugusel. Kindlasti tuleb jälgida, et toituvate lindude juurde poleks vaba juurdepääsu kassidel. Kui linnumaja meisterdamiseks aega napib, vaadake BAUHAUSis pakutavat linnumajade ja söötjate valikut. Need on vastupidavad ja funktsionaalsed.

Metsamehed võiksid rajada söödaplatse ka metsas, kus seda külastaksid sellised liigid, kes tavaliselt inimasulate juurde ei tule. Söötmiskohti ei maksa rajada liiga tihedasti, muidu võõrutame linnud nende loomuliku toidu juurest eemale. Ka talvel tuleb anda neile võimalus loodusest toitu otsida, et valmistada neid ette kevadeks, mil me lisasöötmisest loobume. Piisav on üks toiduplats 25 ha aiapindala ja 100 ha metsapindala kohta.

• Sobivasse kohta riputatud pekitükk on üks kõige tulusamaid ja käepärasemaid viise: kõige hädapärasem energiavarude täiendus on niiviisi olemas.
• Parem on segada kaerahelbeid või hirssi sularasvaga, eelistatult searasvaga - sünteetilisi toidurasvu ei maksa lindudele pakkuda. Segu tuleks lasta soojas natuke seista, et rasv jõuaks teradesse imbuda, - ja üleliigse rasv seejärel pealt ära kurnata. Kui aga isetegemise soovi ei ole, sobivad kenasti ka poodides pakutavad rasvapallid. BAUHAUSis on rasvapalle saadaval nii seemente kui ka pähklitega, lisaks ka tavapäraseid päevalilleseemneid.
• Pakkuda võib ka veidi hakkliha, parem rasvast seahakkliha. Aga selline toit pange välja pigem väikeses koguses ja hommikuti, et see öö jooksul läbi ei jõuaks külmuda.
• Kindlasti tasub toidukaarti täiendada igasuguste pähklitega. Sobivad spetsiaalsed pähklisegud lindudele ja tegelikult ka eksootilistele toalindudele mõeldud linnutoidud. Sellises segus on erinevaid seemneid ja vahel ka vitamiine, nii võib ta olla teie valmistatud segust mitmekesisem ja kasulikum.
• Vältida tuleb soolapähkleid. Soolagi on lindudele veidi vaja, aga liiga suur kogus soola tekitab janu. Siis tuleb süüa lund - ja selle sulatamisele kulub liigselt ihusooja. Vett aga lindudele panna ei maksa, väikeses nõus kipub see kiiresti külmuma, suurde võivad linnud aga ka suplema tikkuda ja siis jäätuvad linnu suled ning tagajärjeks on linnu hukkumine.

Kui te panete toitu välja kindlatel kellaaegadel, siis harjuvad linnud sellega ära. Nii pole karta, et toit lihtsalt vedelema jääb, lund täis tuiskab või tuul ta laualt minema puhub. 
Kõige halvem on see, kui me toitmise tavapärases paigas ühel hetkel lihtsalt ära lõpetame. Asi pole selles, et linnud ei oskaks pärast toitu hankida. Aga nad panustavad liiga palju aega ootamisele ja lootmisele ning seepärast võib toitumistunde napiks jääda.
Kevadel tuleks aga tegeleda lindude toidulauast võõrutamisega – st. järjest kasinama toiduvaru väljapanekut. Järsk lisatoitmise lõpetamine võib isegi kevadel saatuslikuks saada, eriti kui soojade ilmade vahele tuleb mõni pakaseline öö. Aga pakutava toiduhulga järk-järguline vähendamine tuletab lindudele meelde vaadata, kas soe pole teie õunapuudele juba kahjureid peesitama meelitanud...

Allikana kasutatud Tooma Jüriado artiklit Eesti Ornitoloogiaühingu veebilehel: https://www.eoy.ee/varamu/lisatoit.htm